Iseendas üksi.






Alice ei teadnud isegi kas talle ainult tundus või oligi kõik nii.
Miski polnud enam endine. Elu oli andnud talle teise võimaluse, aga ta ise oli selle jälle ära rikkunud.
Võib-olla oli see teine võimalus antud talle ka ainult sellepärast, et esimesel korral polnud ta veel päris valmis seda kasutama, aga tundus, et sellel korral oli täpselt samuti. Päevast päeva iseendale sisendada, et just seda olen ma tahtnud ja sellest unistanud ning lõpuks olen ma õnnelik, oli nii vale ja valus.
See uus võimalus oli algusest peale olnud õhkõrn ja tuletanud talle kogu aeg meelde, et  seda oli ta juba kogenud ja  see polnud talle  meeldinud.
Ta oli ju tahtnud, et kõik algaks puhtalt leheküljelt ja ta saaks edasi minna vanu asju meelde tuletamata.
Vahel oli nii kurb, et kõigist ponnistustest hoolimata ei sujunud asjad nii nagu talle oleks meeldinud. Lootused kukkusid kokku ja ta sai jälle haiget täitumata unistuste pärast.
Alice sai väga hästi aru, et ta oli ise süüdi oma liialt ülespuhutud mõtete ja nende kokkuvarisemise eest, aga alati oli ju võimalik süüdistada selles hoopis oma halba õnne.
Mis saab homsest ja mida see talle toob? Seda ta veel ei teadnud.
Kas püüda leppida sellega, mida ta muuta ei suutnud  ja mõelda, et pole hullu, et maailm ta kõrval jälle kokku variseb vaid mõelda hoopis, et elu on rõõm ja see tuleb sealt lihtsalt jälle  üles leida.

Kõik läheb mööda.

 Alice teadis, et ta ei vajanud kaaslast selleks, et.ta ei peaks olema üksi või, et majanduslikult oleks lihtsam. Samuti ei vajanud ta inimest kelle peal oma emotsioone välja elada. Inimesed tulevad ja lähevad.  Elu õpetab meid läbi armastuse saama targemaks, paremaks, tublimaks, et mõista, kui kaugele me oleme võimelised minema ning oma piire nihutama. Just nagu tahaks meid panna proovile, et teada saada, kui suur on meie süda ja kui palju sinna tundeid mahub. Tunded on erinevad ja alati pole nad just positiivsed. Juhtub ka nii, et see polegi armastus, mida me arvame olevat. Hetkeks on ainult pööritama panev südamepõksumine, metsik liblikate lend kõhus  ja selline tunne, et kohe, kohe tõuseme  lendu ja siis on jälle täielik tühjus.
Ainuke, keda Alice kunagi tõeliselt armastanud oli, oli Allar. Koos mehega oli ta elus olemas kõik, mida ta vajas.  Poolehoid, usk, heatahtlikkus, hellus ja see tugev kindlusetunne, et alati  võid teisele  loota ning  ei pea mitte millegi pärast  muretsema.
Vahel oli Alice  hinges selline nukrus, et lausa valus hakkas. Väljaspoolt ei paistnud midagi välja, aga sees oli selline hingepitsitav hall olemine, mis tuhmistas elu sära. Tunne, et mitte millelgi pole mõtet ja mitte miski ei tule enam siin elus välja. Soov peitu pugeda ja lihtsalt kaduda.
Võib-olla ei olnudki enam  olemas õigeid või valesid partnereid vaid ta  ise pidi  kasvama ja kohanema teise järgi. Kui sa oled juba pika elu omamoodi elanud ja sul on omad harjumused ning  tõekspidamised, siis on raske midagi muuta. Ometigi tahame me kõik  tunda ennast kellelegi vajalikuna. Alice oli küll tänulik selle eest, mis tal kunagi oli olnud, aga vahel oli nii raske. Iga suhe nõuab aega ja vaeva ning teise inimese mõistmist. Alice oleks tahtnud tagasi minna. Sinna kaugesse minevikku, kus kõik ilus alguse sai, aga tagasiteed polnud. Uksed sinna olid  igaveseks suletud.  Teadmatus, mida ta tegelikult tahtis näitas ehk seda, et ta polnudki veel küps olema õnnelik.

Kuni surm meid lahutab...


Paljud paarid on pulmapäeval neid sõnu öelnud, aga ilmselt mitte kunagi pole nad selle peale mõelnud. Kuidas saakski nii rõõmsal päeval nii mõelda...Elu annab igale mängijale kätte kaardid ja kui need  kord käes on, siis peab inimene ise otsustama kuidas need välja käia. Elades me õpime  ja ilmaasjata ei ole vaja karta, et elu  lõppeb liiga kiiresti. Nii võib juhtuda, et me ei julgegi  elada.
Alicel oli tunne, et mees on nagu liivatera suures karjääris. Päev päevalt toas lamades jäi ta kuidagi märkamatuks. Ta oli kaotanud huvi kõigi ümbritseva vastu. Ainult Alice nähes oli ta näol endiselt naeratus. Mees oli leppinud oma saatusega ja  ei võtnud seda kuigi traagiliselt. Liivatera kadumist ei pane ju ometigi keegi tähele.  Naisel oli aga hirm. Ta ei tahtnud  seda kõike uuesti läbi elada, aga ta ei suutnud seda mehele ka  öelda. Alice ei olnud veel lootust kaotanud. Igal hommikul ärgates uskus ta, et kohe, kohe sünnib ime ja kõik on jälle endine. Ta elas oma igapäevast elu, tegeles tavaliste asjadega ja mitte keegi ei teadnud, mis teglikult ta südames ning hinges toimus.
 Liivaterad kaovad, inimesed kaovad, aga meie nutame, kui kaotame  kellegi, keda oleme armastanud. Alice uskus, et inimene  ise loob endale võimalused ja elu ning sellest ka see vana tõde, et ta ise on oma õnne sepp. Muidugi on kõigile  erinev pagas kaasa antud, mis on erineva raskusega  ja värviga seljakotis ning  sellega asume me kõik teele. Kuhu me aga välja jõuame, see on iseküsimus.

Kaugel sinise metsa taga.

Alice polnud meest 2 päeva näinud. Ta ei suutnud uskuda, et nende päevadega võib inimene tundmatuseni muutuda. Silmad olid auku vajunud ja silmaalused tumedad. Ainult need armsad tuttavad  lohud põskedes, kui mees naeratas,  olid samad. Alicele tundus, et mees oli veel kõhnemaks jäänud. Ta riided lausa rippusid seljas.  Naise kohkunud nägu tegi talle nalja.
 "No nii kole  ma nüüd ka välja ei näe. Lihtsalt igatsusest sinu järele olen natuke loppis." olid ta tervitussõnad Alicele.
Alicel oli  küllalt magamata öid olnud, et mõelda. Ta  ei suutnud ikka veel uskuda, et kõik ongi tõsi. Ka kõige tugevam inimene ei suuda oma muresid üksi kanda. Varem või hiljem vajub ta oma murekoorma alla kokku ja murdub. Mees ei näidanud midagi välja. Ta ei tahtnud sellel teemal üldse rääkida. Kunagi oli ta öelnud, et kui nii peab minema, siis on ta oma saatusega rahul ja ei muretse selle pärast. Alice ei saanud nii muretu olla. Süda tahtis üht, aga mõistus käskis teisiti talitada. Aeg, mida see talle enam annab või võtab? Varsti pole midagi enam nii nagu enne ja samas läheb kõik nii nagu oli olnud. Ainult see üks tormiline aasta.
Alice kõndis nagu unenäos, uitas sihitult ja ootas, et see ükskord lõppeks, et saaks alata uus , ilus unenägu.


.

Vabaks saab vaid loobudes.

Alicele tundus,  et üksainus inimene, kes ei tohiks teda kunagi alt vedada, teeb seda siiski. See ei olnud vabandus, et ta ei teinud seda omal vabal tahtel. Elu oli   talle katsumuse ette seadnud just  nüüd, kui kõik oleks pidanud jälle hästi olema.
Alice süda polnud murdunud mitte ainult üks kord, aga  iga korraga oli see aina raskem ja raskem. Inimene jõuab ükskord eluetappi, kui ta ei oota enam midagi. Ta  ei teadnudki kas nimetada seda alguseks, lõpuks või kohale jõudmiseks.  Hea oli  teada, et ta võis olla lihtsalt inimene. Eksida, mitte jaksata kõike ja soovida endale head ning rahulikku elu.
Möödas olid need igavikuna tundunud nädalad täis ootusi ärevus hinges. Nüüd oli vähemalt selgus käes, kuigi see  ei olnud sugugi meeldiv teadmine.
Alice polnud kunagi saatusesse uskunud. Ta oli arvanud, et kõik oli tema enda tegude ja mõtete tagajärg. Ja nüüd aastaid hiljem tahtis saatus talt jälle kõik võtta.
Kunagi oli ta arvanud, et minejatel on kergem. Palju raskem on neil, kes siia jäävad ja peavad selle teadmisega elama. Ainult argus ja mõte oma lapsele oli ta sellest eemale hoidnud.
Igal hommikul ütles ta endale: "Täna olen enesekindlam, produktiivsem, meeldivam, sõbralikum...siis  tuli, aga  tõehetk ja teda haaras paanika. Kas ta suudab selle jälle üle elada? Ta teadis nüüd täpselt, kui palju ta mehest hoolis ja kui  palju ta vajas teda enda kõrvale. Ta oleks tahtnud panna käed ta ümber, suruda oma keha ta vastu ja tunda mehe soojust ja hellust. Paljas  mõte sellest pani ta südame kiiremini põksuma.
Alice  ei tahtnud enam kunagi käia läbi tulest ja veest.

Ära proovi olla see, kes sa ei ole.


Alice vaatas sõrmust oma sõrmes.
Enamik naisi  ilmselt unistaks  sellest. Aksessuaar, mida võiks kanda uhkusega iga päev.
Abielu ei olnud Alice jaoks enam oluline, kuigi mees nägi selles suhte loomulikku ning traditsioonilist jätku. Üks asi oli koos elada, teine abielluda.  Alice kõhkles. Ta oli sellises eluetapis, kus kõik vana  hakkas tasapisi jälle uuega asenduma. Tal  oli tunne nagu seisaks ta   elu ristteel  ja peaks langetama otsuse. Ükski valik polnud  tema meelest ei halb ega ka hea, kuigi mõni tundus esmapilgul  siiski vastuvõetavam. Kõik see, mida ta oli igatsenud  ja millest  nii kaua  puudust tundnud,  oli  ta elus olemas, aga millegipärast  ei tahtnudki ta seda enam. Nii oli alati. Just siis, kui Alice oli jälle armastatud ja temast hooliti, tundis ta ennast nagu nurka surutuna ja tahtis sealt välja pugeda. Miks üldse oleks pidanud armastust mõõtma? Tugevam, nõrgem.... Armastusel oli ju  mitu tahku, eri perioodid ja eri vormid. Vastavalt elu etapile olid  tal ka eri varjundid. Nagu virmalised. Midagi pidi  muutuma. Alicele tundus nagu seisaks ta jälle paigal. Teisel pool ristteed ootas küll uus elu, aga kas ka tema jaoks? Selles polnud ta enam nii kindel.
Alice silmad naeratasid, kuid tegelikult ei olnud tema hinges ei rõõmu ega õnne. Ta küll naeratas, sest ta pidi seda tegema...teistele. Millal küll saab tema hing jälle nii rõõmsaks, et see naeratus ja sära oleks tõeline, siiras? Kas see juhtub veel kunagi või jääbki ta elama teistele. Samas ta ju ometigi tahtis kedagi, kes teda armastaks, kuid käitus just nii nagu ei hooliks millestki. Inimene pole loodud üksi olema. Ilma teista ei saa ta õnnelik olla., aga teist lähedale lasta on vahel veel raskem. Ta oleks tahtnud hüüda:" ära hoia mind nii tugevasti, ma ei saa hingata. Mul on kitsas, ma vajan vabadust, et elada. Ma vajan vabadust, et sind armastada."
Armastada ja igatseda kaugelt, eemalt ning  tahta, et  oleksid õnnelik.
Inimestel on hirm kaotada, maha jäetud saada. Kaotamishirmus püüame sageli hoida kedagi enda juures vägivaldselt, püüda teda endaga siduda. Kui keegi aga tõeliselt sinust hoolib ja armastab, siis ta jääb. Kui palju uksi tuleb avada selleks, et see õige tee endas leida. Kas armastust saab püüda kinni, omada, vangistada, puuri panna? Me ei saa nõuda teiselt inimeselt armastust. Võime ainult ise armastada ja olla õnnelikud, et armastus elab meis. Elab just tänu temale. Kui me ainult oskaksime ja suudaksime.

Unistusi nagu liblikaid püüda..

.Üle kõige oli Alice  oma ellu stabiilsust igatsenud.. Just sellist, millega ta oli aastakümneid harjunud olnud. Ta ei tahtnud igal hommikul ärgata teadmisega, et kõik oleneb ainult temast ja kõikide muredega peab ta üksi hakkama saama. Alice  ei tahtnud olla alati tugev ja iseseisev ning ainult endale loota. Vahel tahtis ta olla lihtsalt  õrn, abitu ja kasvõi nõrk.  Ja mis seal salata-kaisus magamisel oli oma võlu. Üksi ei harjunud ta kunagi ja siis oli ta öö läbi unetu. Nii hea oli  hommikul ärgata kalli inimese kõrval ja rõõmsalt oma päeva alata.
Nüüd, kui tal oli see kõik olemas ja ta oleks võinud oma eluga rahul olla, tundis ta, et see polnudki nii hea mõte. Tal oli ju ometigi just see kõik, mida ta oli nii väga oma ellu tahtnud.. Hooliv inimene kõrval, kes tõi ta  ellu armastust ja kindlustunnet. Mitte kunagi varem polnud Alice elu nii põnev olnud. Ta ei teadnud kunagi, mida päev talle toob ja millega see lõppeb. Alguses oligi see kõik nii ootamatu ja ta oli põnevil nagu väike laps ootuses, aga mida edasi seda rohkem ta tundis, et see hakkab teda väsitama.
Kõige rohkem igatses Alice neid hetkeid, kui mees oli oma tööreisil. Nende armsad vestlused läbi skype, mis vahel venisid hommikuni ja Alice läks tööle mõni tund ainult maganud, aga ta oli õnnelik. Muidugi igatses ta omamoodi mehe järele. Teinekord hakkas igatsema juba samal päeval, kui ta oli lahkunud, aga kui ta tagasi jõudis, siis oli selline tunne, et sealt eemalt vaadates oli kõik hoopis teistsugune ja palju parem. Alice armastas hoopis seda igatsuse tunnet. Just need viimased minutid, kus ärevus oli viimase vindini tõusnud, olid kõige magusamad. Tundus, et enam ei jaksagi oodata. Kui see hetk aga kätte jõudis, siis oli Alice pettunud. Ta tahtis hoopis omaette olla. Palju paremini tundis ta ennast hoopis kuskil eemal ja üksi. Ilmselt oli ta alateadvus ikka veel seal Allari juures ja mitu aastat üksindust oma töö teinud. Talle tundus juba ammu, et iseenda mitteaksepteerimise hirmus oli ta püüdnud näida kellegi teisena. Edaspidi tahtis ta jääda iseendaks.
Ühel järjekordsel hommikul ärgates oli Alicel tunne, et ta vajab puhkust.Ta armastas küll oma meest südamest, aga ta vajas ka natuke üksiolemist. Kõik, mis mõned kuud tagasi tundus veel armas ja meeldiv tekitas järjest rohkem tülgastust.Valikud enda eludes teeme ainult meie ise ja kunagi pole hilja neid muuta. Hummaansusega ei jõua alati kaugele ja vahel on vaja tähtsustada ka iseennast.Elus peaks olema ju ka vahepealseid variante, mitte ainult kaks äärmust- kas tõrjumine või klammerdumine.Kuhu jäävad siis sõprus, usaldus ja austus? Kahju, kui armastatu oma liiga suure armastuse ja ihaldamisega vaimse terrorini jõuab.